Monkey Entry Nr. 5

Ego on üks müsteerium. Mu nägu kiideti täna nii täis, et ma tunnen end hetkel kõrgemal kui... midagi väga kõrgel. Tore, et minu nägu on üks esimesi mis õpetajatele meelde jääb, aga see juba kuidas mata õps hakkas kõva häälega rääkima "no kui keegi tahaks mata eksamit teha, näiteks see tüüp seal(wink wink, see olin mina), siis..." on juba kahtlane, või:

"Ütle 6. vastus."
"Pole tehtud."
"Jätsid vahele?"
"Ei." (nali selles, et ma ei tee kunagi matas kodutöid või tunnitöid, ma ei näe lihtsalt mõttet millegi kordamises mida nagunii oskan, igav, või lihtsalt mugavus)
"Oled siis juba järgmise ülesande juures?"
*naeran* "Ei."
"No mis võimalus siis veel on?"
*naeran veel kõvemini, mind hakatakse kahtlaselt vaatama*
"Kõik juba valmis, jah?" (nali selles, et ta mõtles seda surmtõsiselt, kuna mul siiani mata tööd kõik 5ed)
*naeran krampides, terve klass passib kahtlaselt*

Nagu üks ahvike alles hiljuti ütles, need enda naljad on ikka parimad, mille üle vaid sina ja heal juhul mõni sinu houmi(random fact: olen tähele pannud, et kasutan igast kahtlaseid sõnu, vahest pubekate omi ja vahest vanurite omi, ehk ei sea endale mingeid piire, kui kõlab naljakalt, absurdilt, labaselt, siis ongi win) ahvikestest kaasa naerab. Ehk mu egot tõsteti mõnusalt, ikka ju hea tunne. Ok, boasting ei ole just hea asi, aga kui sind kiidetakse, siis võta ikka naeruga vastu.

Oi jah, leidub ikka igasuguseid ahvikesi aga räägiks täna siis teatud kahest tüübist.

Üks on nn 'Monkey On My Back' ahvikesed. Nad ei jäta sind rahule, sulle võib nende kohalolek vastumeelt olla, sa võid nende häält mitte välja kannatada ja mida veel, point on selles, et sa pole halb inimene kui nii mõtled, vaid lihtsalt mõned inimesed ei sobi kokku. Loomulikult proovivad ka ahvikesed üksteisele koguaeg vihjeid anda, et "ok, mul tõesti pole sinuga suhte vastu mingit huvi, no offence, we just don't fit, sõpradeks võib jääda, but don't contact me that often." Samas harva saadakse sellest aru, let's be fair, pole just kerge sellist vihjet mitte solvavalt jätta. Kuigi nuh, siin kehtib vist sama, et teadmatuses on vahest häppim elu. Muidugi ka ahvikesed on võimelised muutuma.

Teine tüüp on jälle see, kellest sa küllalt ei saa. Sa lihtsalt mõtled "hmm, millal jälle kuuleks sellelt või tollelt ahvikeselt." Mingi karma värk, et mõned ahvikesed lihtsalt sobivad kuidagi kokku. Aga vot just selliste inimestega saab tasapisi õppida end rohkem ja rohkem välja elama ja elu nautima, mis on psüholoogiliselt väga suur pluss. Ahvike nagu vajab seda, other monkeydoos like him/her. (random fact: doodle = kritseldama, õpib ikka vahest midagi uut ka inkas) Või nu kindlasti kõik mitte, aga vähemalt minuga lood nii, õnneks selliseid ahvikesi mu elus leidub, kuigi ka 'Monkey On My Back' ahvikesi.

Ahvikesi saab muidugi liigagi paljudesse tüüpidesse jagada ja endale see tavaliselt üldse ei meeldi, üldistamine on no-no, mulle meeldib pigem teooria "Each Monkey is Unique." Aga vahest on lihtsalt huvitav seda ikkagi teha ja mõelda kuidas nii ja kuidas naa on (yeah, you're special, like every other monkey). Ehk nagu vahest lihtsalt tuleb proovida visata banaane erisuunades ja vaadata kuidas ahvikesed reageerivad, või neid lihtsalt jälgida kui nad neid banaane ise meeleheitlikult kuskilt jahivad. Kui mitte midagi muud, siis olen vähemalt hea kaasaelaja, go monkey, GO!

Lisaks siis ühe laulu mis mul küll üks lemmikuid ei ole Aerolt, aga hey, it's about monkeys, so why the hell not?

Aerosmith - Monkey On My Back